I. Heiti Talvik on kirjutanud luuletuse “Kain ja Aabel”. Mida õpetab Kaini ja Aabeli legend?
 
Mis võikalt kriiskav lauluviis
lõi kilama mu kõrvas?
Mu meeles muistne ohvrihiis,
kus veli velle mõrvas.
Miks õitses ühe ohvriand
ja suitsu sompus teine?
Eks olnud Kainil valmis pand
niisama magus eine?
Kui kajas üle maa ja vee:
“Õnn pole kink, vaid õigus,”
siis leidis kuri meisse tee
ka igas leivalõigus.
 
 
II. Põhjenda, mida õpetab Kaini ja Aabeli legend Uue Testamendi ja judaistliku kirjanduse põhjal.
           
Uus Testament mainib Aabelit süütu ohvrina.
Näiteks Matteuse evangeeliumis nimetab Jeesus Aabelit õigeks: “Et teie peale tuleks kõik vaga veri, mis maa peal on ära valatud vaga Aabeli verest Sakarja, Perekja poja verest saadik, kelle te olete tapnud templi ja altari vahel” (Mt 23:35). 
Kirjas heebrealastele öeldakse: “Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu räägib ta veel surnunagi.” 
(He 11:4).
Johannese esimeses kirjas öeldakse: “Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama. Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta tappis tema? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged” (1 Jh 3:11–12).
 
Hilisemas judaistlikus kirjanduses on Kaini legendist järgmine variant:
„Setist (Vana Testamendi järgi Aadama ja Eeva kolmas poeg, kes sündis peale Aabeli tapmist. Sett oli Noa esivanem) said alguse kõik õiglaste sugupõlved, Kainist aga jumalapõlgajate, kurjategijate ja paheliste sugupõlved, kes taganesid Issandast ja ütlesid: „Me ei vahi sinu vihmatilkade järgi ja sinu teedest ei taha me midagi teada.” Paljastatud alastusega käisid Kaini sugupõlved, ja olid mehed ja naised nagu loomad. Nad võtsid seljast oma riided ja heitsid nad ära ja käisid paljastena turgudel, nagu ka kirjutatud on: ”nad olid paljad ilma riieteta.”/…/ Ja inglid, kes ära langesid oma pühaduse kõrguselt, vahtisid järgi Kaini tütardele, kui need paljastud alastusega käisid ja omi silmkulme värvisid hoorade kombel, ja eksitusid neist ja võtsid neist endile naisi. Aga inglid, need on ju tuleleegid – kui nad inimtütardega ühte said, kas ei põletanud nad nende kehasid? Kuid ei, sest langedes alla oma pühaduse kõrgusest, muutusid nad inimeste sarnaseiks jõult ja kujult ja võtsid endile maised kehad. Nendest tulid nüüüd hiiglased, kes vägevat kasvu olid ja kes oma käe sirutasid röövimiseks ja laastamiseks ja verevalamiseks. Hiiglased sigitasid lapsi ja paljunesid nagu roomajad: kuuekaupa sündisid nad ühekorraga. Nad ütlesid: „Kui tulevad veeuputuse veed, vaata, me oleme suured kasvult, et vesi ulatub meile ainult kaelani, ja kui tõusevad üles sügavuse veed, vaata, meie jalad võivad katt kinni sügavused.” Nad sirutasid ka oma jalad välja ja katsid põhjatused kinni. Mis tegi aga Issand? Ta tegi sügavuste veed keevalt palavaiks, nii et see põletas nende liha ja nende nahk tuli maha.”
(Kalle Kasemaa tõlge)