Kõva kolmkümmend aastat möödas on sest,

kui ristiti kord üht lapsukest.

Tuli pastor ka ja ütles: ”Jaa!

Ristiinimest sest küll vist ei saa.”

Ja kaelas temal rippus kuldne rist –

oma paarsada grammi see kaalus vist.

 

Kolm peotäit kraanivett pähe sai laps,

siis tehti üks tagasihoidlik naps.

Tuli kindral ka ja ütles: „Jaa!

Ega õiget sõdurit sellest vist saa.”

Ja temal oli mõõk ja mõõgal tutt –

no oli alles tore see, oh sa jutt!

 

Polnud külalisi kuigi palju koos

ja midagi erilist polegi ses loos.

Tuli peremees ka ja ütles. „Jaa!

Ega enam sest sulast vist mulle saa.”

Ja temal oli taskus tikk-takk-kell

ja meetrijagu ketti taga oli sel.

 

Niipalju kui ma asjast sotti sain,

nimi pandi mulle ja see oli Ain.

Tuli muusa ka ja ütles: „Jaa!

Ega suurt poeeti temast ju saa,

aga ehk mõni laul tal ei tulegi nii hull –

vaja palju poeete varsti on mul!”

[1962]

 

Ain Kaalep „Ristsed” (Sõnarine.Eesti luule antoloogia 3. - Eesti Raamat. Tallinn.1993. Lk 433 – 434.)