I. Mats Traat on kirjutanud raamatu „Harala elulood”, mis sisaldab 168 epitaafi
(Traat, M. Harala elulood. – Kupar. Tallinn. 2001).
1. Õpetaja valib igale õpilasele ühe M. Traadi epitaafi (või valivad epitaafe õpilased ise - peaasi, et poleks korduvaid tekste). Koduseks ülesandeks jääb teksti päheõppimine.
Järgmises õppetunnis toimub epitaafide esitamine klassi ees. (Soovitus: õpitut võiks esitada grupiti. See tähendab, et 4-5 õpilast seisab klassi ees ja on eelnevalt kokku leppinud esinemisjärjekorra. Grupiesitus on terviklikum, paremini tajutav).
2. Loe läbi järgnevad M. Traadi epitaafid. Milline on tegelaste suhtumine elusse ja surma?
Oskar Püttsepp
Vägivalla puu on suur ja igihaljas,
müts kukub peast maha,
kui üles vaatad. Inimene on niikui mets,
temas on mitut liiki puid,
ainult neid kõiki pole korraga näha,
ja nende vahel käib lakkamatu võitlus
valguse ja eluruumi pärast; tugevam läheb
nõrgemast ette ja see jääb kängu, puudegi
keskel valitseb vägivald.
Olin kakskümmend seitse aastat metsavaht ja teadsin
täpselt, kus mis või mis kus on,
tundsin puid, linde ja jälgi,
teadsin tetrede mänguplatse,
aga puudest iseenese sees
ei saanud ma õieti aru, ma ei tea,
milline puu seal võimust võttis.
Ärge pange pahaks, kui minagi,
Tsirgusilma metsavaht, suures inimkooris
sõna võtan ja ütlen: inimene on lihtsam
kui puu, aga elu on nii keeruline asi,
et selle jooksul ei saa kuidagi peaküsimust
selgeks, mis siis veel vastusest rääkida.
Kaarel Verev
Küllap juba sündides
oli kurg mu kraaviotsale pillanud
ja nälg pihku surunud labida.
Niikui mutt ukerdasin soomullas
selle päevani, mil sohu sõitis
kõige noorem Lemvalts ja ütles,
et käigu ma kõige labidaga kus kurat
või muidu tõstab ta minu – musta vettinud kännu –
ekskavaatorikopaga põõsasse.
Tõin talle hea nalja eest pool liitrit
ja jätsin mälestuseks
oma rootsi terasest labida, mis oli mind eluaeg toitnud.
Talvel tuli Surm, kõige vaiksem brigadir,
ja joonistas viimse töökäsu
Rosviida Lall
Elu perämidsen otsan olli mul sääne muud
vällän suure tii pääl köperaman kävvä
ma tahtse kaia kas vikatimiis joba tule
ega mul elul muidu midagi vika es ole
ainult kondivalu tuu murdse küll nigu rägisi
ku ma sis üitskõrd ilusal lõikuskuupäiväl
jälle vällä lätsi tulli surm säält
kost ma tedä uutagi es mõista
Harala mõisa puult virut Lemvaltsi Aadu
traktoriga kasvai tuli mutrest maailmatu pikk
kombainivikat terräv nigu uhak risti peräkäru
pääle keidetu ja nigu ma sis eki takast suretii pääle
astse nii ta mu oma vikatiga maha niitse
katsakümne kate aasta
kolme kuu ja säitsmetõisku päivä vanutselt
nigu üte rüäkõrre nurme pääl
Hildegard Kutta
Mina ei tea midagi
keegi pole mulle
rääkinud mis nad tegid
ja kuidas nad olid mis neil minust või
minu meelest muud ei olnudki kui üks igavene
tülitsemine ja vandumine võtku kõik
varandus endale mulle ei ole midagi vaja
ma tulin mehele väike riidekompsuke
käe otsas ja lähen ära ka aga enne
ma neile raiskadele veel näitan ärgu
nad mõelgu et see käib nii hõlpsasti muudkui
tulevad aga võõrasse majja ja
hakkavad peremeest mängima muudkui
arutavad see kapp saab sulle see tool jääb
mulle eluaeg pole neist siia asja
olnud nad põlgasid Eedit
segaseks et ta nii palju
rääkis see kõik on häbemata vale ja laim mina ei tea
midagi keegi
pole mulle midagi
rääkinud aga õmblusmasin
jääb mulle
mälestuseks et ma Eedit viimse hingetõmbeni
põetasin võtku kogu maja selga võtku need
toolid ja kapid kui nad arvavad et nad
on pärijad mina tulin siia kompsuke näpu otsas ja lähen
siit ära kuusises palitus jah ja mind
pole kedagi saatmas peale haha kassi mina
ei tea midagi aga küll ma neile veel
näitan ma hakkan
kabeliaiast koju käima
II. Luules on surma üsna sageli personifitseeritud. Leia Raimond Kolga, Betti Alveri, Mart Raua ja Valmar Adamsi luulest kujundeid, mis on seotud surmaga. Kirjuta lühimõtisklus teemal ”Milline on luuletajate kujutluspilt surmast?”
Surmalinnud
(Raimond Kolk)
Surmalinnud on valged tuvid,
nad tulevad õhtu eeli.
Üks sõrm siis tasa puudutab
tolle tooneviiuli keeli
Surmalinnud on kalatummad,
kuid neil on tiivad, mis lahti.
Mu käes nad näevad suitsemas
läbipõlenud tahti.
Kas siis, kui jõuab see päris tund,
nad mulle häälitsevad
et enne suve ja lõikuskuud
oli üks ja viimane kevad?
Rätsep Mure
(Betti Alver)
Mööda maanteed eile
vihma virevil
tuli Mure meile,
käärid irevil.
Viskas vaeva-särgid
laste kaelale,
õmbles mustad märgid
elupaelale.
Kattis punapalge
suri-siidiga,
segas juuksed valge
traagelniidiga.
Surma sõidulaul
(Mart Raud)
Puhu, puhu,
sügistuul mu luise suhu,
anna juua jahutust!
Oigu, oigu
kuulda tuules – surisoigu
linnadest kui taludest.
Õõtsu, õõtsu
hõlmades ja maha lõõtsu
ratsu sapsult vahutust!
Tõtta, tõtta,
rats, et elukesi võtta
ära maistest valudest!
Dialoog surmaga
(Valmar Adams)
Minu lekkiv paat ajab kaldale,
vanad mõlad on lainetest mõrased,
langen pimedana pilvistund õhtusse.
Väsinud vere tume vein
voolab õhtuhämaralt umbsesse südamesse.
Kuskil lähedal tahuvad puuseoad musta kasti.
Aga selja taga ootab viiskas kaadriülem
mu viimset hingekorinat.
Ajan ennast vägisi püsti,
peidan nitroglütseriini tasku,
ütlen viisakalt, kuis kord ja kohus:
”Suvatsege toetuda toolile, seltsimees,
vikati võita panna varna otsa esikus.
Teil tuleb natuke oodata veel,
sest mul on tööd ja tegemist
mõndagi!”
III. Referaatide kuulamine.
1. Referaat teemal ”Matusekombed Eestis”.
2. Referaat teemal “Hingeaeg”.
Soovituslik materjal: ”Hingaig, ku majan om koolu” (Võrokõstõ lugõmiseraamat. – Koolibri. Tallinn. 1993. Lk 31-32.)