Kui Itaalias tehti freskosid, eelistati esinduslikke monumentaalseid seina- ja laemaale, siis Madalmaadel loodi igapäevaseid stseene kujutavaid tahvelmaale. Kujunes välja nn peenmaal, kus ühtki pisiasja vahele ei jäetud.

Kuni 15. sajandini kasutasid Euroopa maalikunstnikud peaaegu ainult temperavärve, mis saadi värvimuldade segamisel vee ja munadega (mõnikord ainult munakollasega) või vaha ning kummivaiguga. Temperavärvidega kaetud pinnad olid tavaliselt vaese koloriidiga. Flaami maalikunstnikud täiustasid maalitehnikat. Nad võtsid kasutusele õlimaali - tarvitasid linaseemneõli või kreeka pähkli õli ja kiiresti kuivavat tärpentini. See edasiminek võimaldas kunstnikel jäädvustada lõuendile või puutahvlile huvitavaid valgusefekte, värvitoonid muutusid eredamaks ja säravamaks, toonid heledast tumedani olid mitmekesisemad.