XVII sajandi Prantsusmaa oli suurte vastuolude maa. Sel feodaalselt killustatud alal alustas Henry IV absolutistliku monarhia vormimist. Alustatu viis edukalt lõpule Päikesekuningas Louis XIV, kes sai kuulsaks lausega: "Riik - see olen mina!" Uus sajand lubas prantsuse rahval lootusrikkamalt tulevikku vaadata. 1598. a lõpetati Nantes´i ediktiga 36 aastat kestnud ususõjad, ent 1618. a muutus olukord Prantsusmaal taas rahutuks - algas Kolmekümneaastane sõda. Sõditi Itaalias, Hispaanias, Saksamaal, Madalmaadel. Protestantism ei suutnud Prantsusmaal läbi lüüa, katolik kirik säilitas oma mõjujõu.

Sotsiaalsetele vastuoludele vaatamata puhkes õitsele prantsuse kultuur. Peaministrid ja kuningad koondasid enda ümber andekaid kunstnikke, muusikuid, arhitekte, kirjanikke ning maksid neile heldelt. 1635. aastal rajati Richelieu algatusel Pariisis Prantsuse Akadeemia, 1648. aastal rajati Maali ja Skulptuuri Kuninglik Akadeemia, 1666. a järgnes Teaduste Akadeemia avamine. Populaarseks muutus Prantsusmaal teatrikunst (näiteks Richelieu lasi oma lossi ehitada itaalia stiilis teatrisaali).

Võib öelda, et XVII sajandil pääses Prantsusmaal võidule nii elurõõmus renessanss kui ka külm manerism, maalikunstis võeti eeskujuks itaalia barokk. Hollandi kunsti mõjul maaliti natüürmorte, olustikumaale, portreesid, maastikke. Olulisele kohale tõusid allegoorilised maalid. Valitsevaks sai tahvelmaal. Peamisteks tegelasteks kujunesid prantsuse barokis Vana testamendi legendaarsed isikud, märtrid, ajaloolised kangelased (näiteks Päikesekuningas). Paljudes lossides kujundati eraldi galeriid maalide jaoks. Tuntumad on Louvre`i lossi Grande Galerie, Versailles` lossi Peegligalerii, Luxembourg`i lossi Maria de`Medici maalide galerii.

XVII sajandil olid kunstinäitused veel tundmatud. Ent seoses kunstnike iseseisvumisega ja ilmalike metseenide rohkusega tekkis kunstnikel vajadus tutvustada oma loomingut üldsusele. Maikuu on katoliiklikus kalendris Neitsi Maarjale pühendatud kuu ja XVII sajandil sai kullasseppade tsunftil kui kõige rikkamal tsunftil tavaks tellida ühelt väljapaistvalt kunstnikult maal Notre -Dame'i katedraalile. Need pildid said üldnimetuse "maipilt". Igal kunstnikul oli õigus oma töid demonstreerida ja kommenteerida. Nii kujunes 1. mai sündmuseks Pariisi kunstielus. Siit saigi alguse hilisem kunstinäituste traditsioon.

Prantsusmaal arenes kanga- ja rõivatööstus, peenkeraamika, köitekunst, metalli- ja peennahatöö, ruumi- ja mööblikujundus. 17. saj leiutati mitmed uued mööbliesemed, näiteks kirjutuslaud, kummut, kõrge riidekapp. Hakati istmeid polsterdama. Kasutusele võeti suureõieline mööbliriie - eelistati päevalille, roosi, tulpi. Moodi läksid spiraalsed lauajalad, baldahhiinvoodi kaunistati telgikujulise draperiiga. Versailles's olev kunst avaldas muljet kogu maailmale, rikkalikult kaunistatud mööblit jäljendati peagi kogu Euroopas.

Versailles' lossi ehitamisel on osalenud paljud meistrid. Kuningas Louis XIII valitsusajal 1624. a valminud jahilossi hakati Louis XIV ajal järjekindalalt laiendama ja Päikeskuningas tegi sellest lossist absoluutse monarhia sümboli. Algul kasutas Louis XIV jahilossi salajase kohtumispaigana, kus ta sai nautida kena Louise de la Valliere'i seltsi. 1660. aastal rajati lossi ümber muinasjutuline park. Pärast abiellumist Hispaania infanta Maria Teresega otsustas noor Louis XIV, et ehitab jahilossist midagi hoopis suurejoonelisemat ja uhkemat. Tööle asusid arhitektid Louis Le Vau ja maalija, sisekujundaja Charles Le Brun jt.

Le Bruni (1619 - 1690) suurimaks tööks oli XVII saj II poolel Versailles' lossi siseruumide kujundus. Ta alustas 1668. aastal vannitubadest, seejärel valmisid Suur Vestibüül ja Saadikute Trepp (viimane hävitati 1752. a Louis XV käsul). Lossi kõige pidulikum osa - Peegligalerii - sai valmis 1684. aastal. Le Brun ühendas pargi lossiga, maalid seinapinnaga, skulptuurid ehitistega, mööbli ruumiga.

XVII sajandil saabus Euroopas, eeskätt Prantsusmaal, nn galantsuse ajastu, mida sümboliseeris kuninglik õukond. XVII sajandi teisel poolel ehitatud Versailles' loss, kuningliku õukonna uus pearesidents, mõjutas oma pompoosse arhitektuuri ja sisekujundusega nii sealsete asukate riietust kui ka kombeid.

1644. aastal ilmus Prantsusmaal raamat "Les lois de la galanterie Francaise" ("Prantsuse viisakusreeglid"), milles tutvustati lugejale hea tooni nõudeid, aga jagati ka soovitusi, kus ja kuidas mingeid rõivaid kanda ning mil viisil oma näo ja juuste eest hoolitseda. Raamat puudutas ka kõrgestisündinud kavaleride isiklikku hügieeni. Sellest nähtub, et igapäevast pesemist ei peetud õukonnas oluliseks. Lossi tualettruumid olid kitsukesed kambrid, kuhu mahtus vaevu lauake peegli, kausi ja veekannuga. On teada, et Louis XIV nägu ja keha jäid pesuveest üsnagi puutumata. See-eest tegi Päikesekuningas kord kuus kogu õukonna juuresolekul ja etiketile vastavate tseremoniaalsete toimingute saatel läbi lõhnaveega ülehõõrumise protseduuri.

Louis XIV noorukipõlve pidutsemisperioodil "noorenesid" kõik prantsuse daamid, kandes oma eale vaatamata kas lapselikku käharpead või õlgadeni ulatuvaid juukseid lindiga seotult. Moodi tulid omapärased "armulokikesed". Kuninganna Anna aga "leiutas" soengu, mis sai nimeks "ilutulestik". XVII sajandi teisel poolel levis tanuga toestatud kõrge soeng (pr fontange), mis püsis moes kolmkümmend aastat. Fontange tekkis tänu 18-aastase preili Angelique de Fontange'i ekstravagantsusele. Nimelt puhus tuul tema blondid kiharad kuningliku jahi ajal sassi. Leidlik kaunitar võttis oma vääriskividega ehitud sukapaela ja sidus juuksed sellega pealaele kokku. Kuningale meeldis see improviseeritud soeng ja otsekohe asusid kõik õuedaamid favoriiti jäljendama.

Versailles's oli ametis terve leegion raugematu usinusega töötavaid parukameistreid. Parukate valmistamiseks kasutati mitmesuguseid materjale: juukseid, loomakarvu, mererohtu, maisikiude jpm. Kõige hinnatumad olid aga Flandria ja Bretagne'i blondiinide heledad patsid. Kuninga korraldusel jäid heledad juuksed kui parukamaterjal üksnes kuninga enda ja tema pereliikmete käsutusse, ülejäänud aristokraadid pidid oma tumedaid parukaid kas jahu või puudriga heledamaks muutma. Louis XIV-l olid valitsemisaja alguses tihedad juuksed, seepärast ei ilmutanud ta parukate vastu kuigivõrd huvi ja isegi keelustas liiga silmatorkavate parukate kandmise. Hiljem, kiilanedes, sätestas ta erikäsuga üldise parukakandmise kohustuse. Esialgu suhteliselt lihtsa õlgadeni ulatuva parukaga rahuldunud kuningas hakkas pärastpoole oma pead ehtima niisugustega, mille nimetusedki - näiteks "lõvilakk" ja "puudel" - räägivad enese eest ja mis kujutasid endast nägu raamivat tohutut lokipilve. Parukate levik viis selleni, et igal seisusel oli teatud kindel parukavorm. Vaimulikud pidid kandma keskmise tihedusega ja ümarat parukat. Kõrgete ametnike oma oli eriti suur ja kandilise kujuga, sõjaväelaste parukas seoti tagant lindiga kinni. Tänu kuninganna Maria de'Medicile levisid sellised soengud ka Euroopas.

Galantsus omandas prantsuse moes üha suurema tähtsuse, õukonna etikett ja harrastused muutusid järjest peenutsevamaks.