XVI saj alistas Hispaania Madalmaad ja kinnitas kanna Napolis - Itaalias. Seega ühendas Hispaania kroon end Rooma keisririigi krooniga ja Karl V võis öelda ajaloolise lause, et päike ei looju tema riigis iialgi. Kuid monarhia võim oli petlik: kestis majanduskriis.

Hispaanias andsid inkvisitsioon ja jesuiitide tegevus barokile soodsa arenemisvõimaluse. Algselt oli hispaania barokkmaal kantud sügavast ja tõsisest mõttelaadist, peamiselt loodi portreesid ja usuhardaid kirikupilte, millel valitsesid rasked pruunikad toonid. Erandlik oli Toledos elava kunstniku El Greco looming, kes hämmastas publikut oma kirgliku, müstilise kunstiga.

Kui hispaanlased tutvusid Madalmaade kunstiga ja leidsid hingesuguluse flaamlaste suhtumises tegelikkusesse, hakkas Hispaanias arenema realism. Paljud Hispaania kunstnikud õppisid madalmaalaste juures. XVII saj kutsuti Hispaania õukonda flaami kunstnik Rubens.

Tähtsaimaks kunstikeskuseks kujunes kaubalinn Sevilla. Sevillast oli pärit ka maalikunstnik Velazquez, kes Felipe IV kuninglikus õukonnas arendas realistlikku kunstisuunda. Hiljem on Hispaania barokiaegset realismi nimetatud äraostmatuks realismiks.