Haarlemi kunstnike koolkonda kuulus Frans Hals (1581 - 1666), kelle elust on teada vähe. On vaid märgitud, et ta oli inimene, kes kõige meelsamini viibis Haarlemi kõrtsides. Frans Hals oli pidevalt võlgu oma pagarile ja kingsepale. Ometi oli tegemist andeka kunstnikuga, ühe kõigi aegade suurima portreemeistriga, kes täitis enamjaolt tellimustöid. Vanas eas sai ta linna vaestemajalt väikese pensioni. Oma lähedasi inimesi, sealhulgas joomakaaslasi, maalis kunstnik mõnikord klaasi veini eest. Tema molberti ees on istunud kaupmehed, ohvitserid, aadlikud, juristid, arstid, palgasõdurid, kogukad emandad. Aga ka trahterite "elanikud": mustlastüdruk, kitarrist ja Malle Babbe - Haarlemi nõid, kelle õlal istub öökull. Üsna palju maalis Frans Hals lapsi. Küpse kunstnikuna hakkas Hals huvi tundma grupiportreede vastu. Gombrich ütleb, et Halsi portree on täpne kui foto. Temast elavamalt ja vaimukamalt pole keegi suutnud kujutada naeru - alates kergest muigest kuni südamest tuleva rõkatuseni. Frans Halsi kunsti elujõud põhineb eelkõige eelarvamustevabas suhtumises portreteeritavatesse, nende miimika tabamises ja loomuliku elurõõmu kujutamises.